veg.ee Soja | soja | artiklid / taimetoitlus

Paljud taimetoitlased kasutavad oma igapäevatoidu valmistamisel erinevaid sojaprodukte. Tervise seisukohast võib nende tarbimine olla erinevatel andmetel nii kasulik kui kahjulik. Näiteks väidetakse, et sojatoodete tarbimine kahjustab meeste viljakust ning soodustab rinnavähi teket. Samal ajal kinnitavad teised uurijad, et sojatoodete tarbimine langetab vere kolesteroolitaset ning vähendab täiskasvanutel teatud südamehaigustesse haigestumise riski. Käesolevate sojateemaliste tekstide eesmärk pole sojatoodetele lauspropaganda tegemine, vaid võimalikult objektiivse info andmine sellest, mida teadlased rahvusvahelisel tasandil soja kohta teada on saanud.

Sojaoa kui kultuurtaime ajaloost

Sojauba pärineb Hiinast. Taimele andis nimetuse Hiina imperaator Sheng-Nung 2853 a. (e.m.a.), teiste seas said tema poolt ametlikud nimetused ka riis, nisu, oder ning saluhein. Sojauba muudeti kultuurtaimeks umbes 17. - 11. sajanditel e.m.a. mil seda Hiina idapoolses osas laialdasemalt kasvatama hakati. Taime on nimetatud ka "Hiina lehmaks" ja "põldude lihaks".

Alates umbes 1. sajandist (m.a.j.) levis sojauba mitme sajandi jooksul kultuurtaimena ka teistesse Aasia maadesse nagu Jaapan, Indoneesia, Philipiinid, Vietnam, Tai, Malaisia, Birma, Nepaal ja India. Sojaoa levikule aitas kaasa arenev kaubavahetus (nii maa- kui mereteid pidi).

Ameerikasse jõudis soja umbes 19. sajandi algul kaubavahetuste käigus. 19. sajandi teisel poolel alustasid üksikud farmerid sojaubade kasvatamist loomasöödaks, tegevus muutus laialdasemalt populaarseks 20. sajandi alguses .

Vaatamata sojaoa kagu-Aasia päritolule, on suurim sojatootja tänapäeval USA, kus näiteks 2000. aastal kasvatati umbes 75 miljonit tonni sojaube (umbes kolmandik sellest koguseks läks ekspordiks). Teised maailma juhtivad tootjad on Argentiina, Brasiilia, Hiina ja India. Suur osa USAs toodetavast sojast söödetakse põllumajandusloomadele või eksporditakse välisriikidesse.

Sojauba on üks populaarseimatest GMO taimedest maailmas. Alates 1997. aastast kasutatakse GMO soja koostisena väga paljudes erinevates toiduainetes.

Sojauba on väärtuslik valguallikas. Tänu asendamatute aminohapete ning täis- ja ebatäielike valkude probleemile on maailmas levinud arusaam, et loomsed valgud on taimsetest valkudest paremad. Kuid viimaste aastate teaduslikud uurimused on seda aspekti teisest küljest valgustanud. Enamus teadus- ja uurimisasutusi on võrdlusandmestiku kogumiseks kasutanud puhast sojaubadest saadavat valku. (Lietuviets 2003)

Soja koostis

Soja koosneb 37-40% valkudest, 19-20% õlist ja 20-30% ekstraktiivsetest ainetest. Kuna sojaõli koosneb 85% küllastamata rasvadest, on see ka asendamatute rasvhapete ja fosfolipiidide allikas. Soja koostises olevad kiudained soodustavad seedimist ning selle bioloogiliselt aktiivsed ühendid omavad ravitoimet. Letsitiini on sojas 2-3,5%, mis on üsna kõrge protsent. Võrdluseks: nisujahus 0,06%, lihas 1,1%, munades 3,7%. Letsitiin stimuleerib hormoone ning aitab kaasa ajutegevusele, tugevdab närvide tööd, reguleerib proteiinide moodustumist ja happe-aluse tasakaalu. (Lietuviets 2003)

Töödeldud toiduained

Kõik toiduained (nii taimsed kui loomsed) võib jagada laias laastus kahte gruppi: töödeldud ja mittetöödeldud toiduained. Töötlemata toiduaine on näiteks koorimata õun, töödeldud toiduaineks saab nimetada õunamoosi. Toitumisteadlaste poolt ühiselt aktsepteeritav tõde on, et tervislik on süüa võimalikult vähe töödeldud toiduaineid. Koorimata õuna näite juurde tagasi tulles kõlaks tervislikkuse põhjendus selliselt - suur hulk tervisele kasulikke vitamiine ja mineraalaineid asuvad vahetult puuvilja koore all. Samamoodi on kasulikum eelistada valge riisi asemel pruuni, peenleiva asemel täisteraputru jne.

Töödeldud sojatooted

Töödeldud sojatooted on kõik tooted peale sojaoa enda. Töötlemata sojaubade tarbimine (neid enne kasutamist kas näiteks keetes või aurutades) on kasulikum kui tofu, sojapiima, sojajäätise või sojavorstikeste söömine. Mõned sojatooted on rohkem, teised vähem töödeldud. Töödeldud sojatooteid ei saa pidada tervisetoodeteks, sest tihti on neist kasulikud ained välja "kooritud". Seega pole tootepakenditelt leitav sõna "Soja" iseenesest veel garantii, mis automaatselt tervislikule toiduainele viitab.

Soja ja vähk

Osade teooriate kohaselt vähendab pidev soja tarbimine näiteks rinnavähki haigestumise riski.

Sojas sisalduv fütiinhape, mida kunagi peeti vaenlaseks, on hiljuti kuulutatud tõhusaks abivahendiks võitluses vähi vastu. Soja on ainus loodusliku isoflavooni allikas, mida nimetatakse taimseteks östrogeenideks nende hormoonisarnase toime tõttu. Taimsed östrogeenid esinevad sojas isoflavoonglükosiididena. Jaapanis jälgiti 17 aasta jooksul 142 875 naist, et selgitada seost rinnavähi esinemisriski ja toidust saadavate taimsete östrogeenide hulga vahel. Leiti, et taimsed östrogeenid-isoflavoonid vähendavad rinnavähirakkude kasvu. (Lietuviets 2003)

USA-s ja Euroopas on rinnavähi juhtumid võrreldes Aasia maadega sagedasemad. Samas tuleb Euroopa ja Aasia naiste võrdlemisel arvestada ka muid dieedi ja elustiiliga seonduvaid iseärasusi ja fakte. Näiteks tarbivad aasia naised võrreldes ameeriklastega vähem piimatooteid, rohkem köögivilju, on vähem ülekaalulised ja füüsiliselt rohkem aktiivsed.

Soja ja kolesterool

Mitmed uuringud tõestavad, et sojatoodete tarbimine aitab veres vähendada LDL ("paha") jättes sealjuures HDL ("hea") kolesterooli taset.

Tartu ülikooli biokeemia instituudi emeriitdotsent Tiiu Vihalemm selgitab kolesteroolitaseme tõuse ja langusi järgnevalt.

Sojavalk koos letsitiiniga langetab teatud määral vere kolesterooli taset ning soja kiudained seovad sapphappeid sooles, mis viib selleni, et uute sapphapete sünteesiks peab maks kulutama kolesterooli (sapphappeid, aga ka kortikosteroide ja suguhormoone sünteesib inimorganism lähtuvalt kolesteroolist). See tähendab, et verest korjatakse liigset kolesterooli tagasi maksa. See on loomulik kolesterooli taseme langetamise tee.

Sojaallergia

USA-s peetakse soja üheks kaheksast toiduainest, mis sagedasel tarbimisel inimestel allerigaid tekitavad. Teised seitse tuntumat toiduallergiate tekitajat on piim, muna, maapähklid, metspähklid, erinevad kalad, karpkalad ja nisu. Soja-allergiast võivad märku anda näiteks järgnevad sümptomid: kõhulahtisus, akne, palavik, ekseemid, nahasügelused, oksendamine, hingeldamine. Soja tarbimisest tulenevad allergilised reaktsioonid pole enamasti eluohtlikud.

Soja ja osteoporoos

Osteoporoos on tavaline haigus valgele elanikkonnale ja harv ning tundmatu haigus mustanahaliste kontinendil. Miks? Põhjus on tegelikult lihtne. Uurides viimase aja arvestatavamates teadusajakirjades avaldatud uurimusi saame selge vastuse. Suurendades oma loomsete valkude tarbimist kaks korda üle vajaduse, põhjustame me 50% kaltsiumi kaotuse uriini kaudu.

Tarbides liigset valku keskmiselt 142 g päevas tekib negatiivne kaltsiumi tasakaal, kuna organism muudab üleliigset väävlit sisaldavad aminohapped millekski, mida on võimalik ladustada, tekib selle protsessi käigus organismis väävelhape. Kuna organism ei saa ladustada valku, üksnes rasvu ja süsivesikuid, milledes puudub lämmastik (N) ja väävel (S), seetõttu peab ta üleliigsed valgud muutma ladustamiskõlblikeks, eraldades lämmastiku, mille tagajärjel tekib ammoniaak (NH3) ja väävli, mille tagajärjel tekib väävelhape (H2SO4). Need mõlemad on äärmiselt mürgised ained ja vajavad organismist väljutamist neerude kaudu.

Kuna väävelhape on äärmiselt mürgine, vajab organism viimase väljaviimisel kaitsmiseks puhvrit. Sellel otstarbel võtab ta luudest kaltsiumi; nii vabaneb organism väävelhappest (H2SO4), kaotades samal ajal ka kaltsiumit. Seetõttu liigse valgu, eriti loomse valgu ületarbimine meie toidus, mis ei vasta meie optimaalsele vajadusele, põhjustab kaltsiumi kadu organismist. Teadlased on kindlaks teinud, et sojavalgul põhinev toit säilitab valgu koguse juures 90 g päevas positiivse kaltsiumi tasakaalu tänu madalale väävli— ja kõrgele fosfori sisaldusele. Suurimates loomset valku tarbivates riikides USA-s ja Uus-Meremaal on tunduvalt suurem luuhaigustesse haigestumise protsent nii vanuritel kui noortel inimestel.

Ohtralt tera— ja kaunvilju tarbivates maades elavatel inimestel on tugevad luud ja neil pole osteoporoosi, näiteks Kesk—Aafrika mustanahalistel. See on maailmas praegu uurimistöö järg. Teadlased on püstitanud antud valdkonnas kaks teesi.Esiteks — toidus olev valk suurendab hapete tootmist veres, mida on võimalik neutraliseerida luudest kogutud kaltsiumiga. Teiseks — osteoporoosi põhjustab rida asju, millest olulisemaks on liigsed loomsed valgud toidus. Teadlased jälgisid 267 keskealist ameerika jaapanlast 65 — 93 aastast ja need, kes toitusid mõõdukalt sojatoodetest ning kellede memüüs puudus loomne valk omasid tugevaid luid.(Lietuviets 2003)